Amsterdami reisielamused.
Eh see oli (on veel kuna ei ole kodu veel jõudnud) ikka omamoodi huvitav reis meil. Maandudes Weezi lennujaamas selgus peale kahte rahuliku suitsu, et hotell, mille bookisime ei asugi lennujaamaga samas majas. Nimetus on muidu Airport hotell. Mingi 1,5 kilomeetrit jalutada. Siht nagu silme ees kuhu minna ja ilm ka mitte väga külm. Arvasime, et taksot ei ole vaja ja jalutame. Igatahes me jalutasime oma kohvritega läbi metsa, kraavide ja muru oma hotelli poole. Nii väiksele lennujaamale ei ole viitsitud jalakäiatele teid teha. Sõidutee hästi kitsas ja servad puuduvad. Helkurit ei ole ja autod ainult voorivad. Suht ohtlik jalutuskäik. Aga jõudsime lõpuks ikka ilusti kohale. Kohapeal siis lennujaama hotellis automaatne sisse registreerimine. Netiühendus oli seal vist modemiga, venis see aparaat ikka hullu moodi, lõpuks viskas ikka uksekaardi välja. Millel peal number 19-110. No aga ei ole selles majas sellist tuba. Otsi kui palju tahad.
Hea, et otsustasime õues rahulikult suitsu teha ja mõelda. Tuli välja et neid erinevaid maju on seal 5 või 6. Täpselt ei teagi. Juhatavaid viitasi või kaarti muidugi ei leidunud kuskil. Otsi aga ilusti pimedas ise see õige maja ja uks üles.
Õnnelikult tuppa jõudes selgus, et õues oli tunduvalt soojem kui toas. See ei olnud väga meeldiv üllatus. Pealegi kaks väga kitsast eraldi voodit. Muide kokku lükata neid ei saanud sest need olid seina küljes kinni. Egas miskit-väike õlu ja lennujaamast kaasa võetud võileib kulusid kohe peale seda otsimist ja jalutamist mõnusalt ära. Kuna aga sooja ei tundunud kuskilt tulevat siis erinevalt tavalisest voodisse minemisest seekord ajas Tips hoopis sokid jalga ja pluusi selga.
Muidugi ronisime mõlemad ka sinna kitsasse voodisse 😁 seal aga ei õnnestunud kuidagi muudmoodi olla kui lusika asendis. Noh see asend on juba ise selline, mis paneb väikemehe pead kergitama. Ise väsinud kui laibad aga vaja ikka seksima hakata 😍 Peale seda väikest vahepausi kolisin kohe kiirelt ikka teise voodisse. Sest seda vanainimeste asja oli isegi seal voodis kitsas teha. Mis siis veel rahulikust magamisest rääkida. Õnneks uni tuli ruttu ja ärkama pidi ka alles kella 11 paiku.
Hommikul siis äratus sama külmas toas. Väga pessu küll ei kiskunud, nii et jalutuskäik lennujaama poole, kust saab auto ja head kohvi. Päevavalges oli kohe tunduvalt meeldivam jalutada. Päike paistis ja ilm oli soe ja ilus. Aga kõnni teed ikka ei leidnud mitte kusagilt. Lennujaamale lähenedes paistis, et hakkavad vist neid kõnniteid ka tegema. Puud oli juba maha võetud ja vähekene mulda kraabitud.
Auto saime Avisest ja kuna mul oli sünnipäev siis Tips sai tasuta teiseks juhiks ja auto ka anti sünnipäeva puhul parem kui tellitud. Valge Citroen Kaktus. Tuli välja, et see parem ikka ei ole parem. Pool automaatkast, mis käitus nii nagu jumal juhatas. Kiirendan-ei taha ei kiirenda, eriti parkides oli probleeme. Vahest hüppas lausa kohalt ja vahest tee mis tahad ei lähe kuhugi.
Peale neid väikesi viperusi oli meie tuju ikkagi super. Teadsime, et saame kohe mitu õhtut Amsterdami swingerklubides aega veeta ja linnapeal jalutada.
Mõned väikesed suitsupausid ja kohvipausid tee peal ja hotellis me kohal olimegi.
Hotellis siis otsib kena teenindaja meie broneeringut ja ei leia. Bookingu äpp välja ja oi kurat hoopis teine hotell broneeritud. Ehk siis Bastion Hotell Amsterdam Noord asemel Bastion Hotell Amsterdam Amstel. Mis oli muidugi kurb uudis, kuna üks klubisid oli just selle koha lähedal. Egas midagi pakid autosse ja tagasi 10 mintsa sõitu. Saabusime täpselt samasugusesse hotelli. Mingi nelja paiku õhtul siis vist. Hotell meile sobis, sest suitsetajad nagu me oleme, oli meie jaoks kohe suur suitsu lounge. Sellest saigi meie istumispaik mitmeks päevaks.
Suitsunurgas oli hea ka googeldada endale teekonda. Kuna õhtul ei tahaks autoga sõita vaid teha mõned õlled, siis google andis meile teada, et kõige parem on kasutada metrood kesklinna saamiseks. Egas midagi, peale tunnist uinakut võtsime jalad alla ja jalutasime metroopeatuse poole.
Oli see ikka pikk tee sinna jaama. Ja nagu selgus siis läbi vangla müüride, mingi kraavikese kaldal.
Aga kohale jõudsime ja ostsime automaadist kohe mitme päeva piltetid. Muide väga mugav süsteem -ühe piletiga saad sõita millise ühistranspordiga tahad.
Linn oli lummav nagu alati. Punased laternad ja hullu moodi rahvast. Tipsile ostsime kohe ka suveniiri poest sooja mütsi. Ilm oli ikka täitsa jahe ja metroo petuseni oli ikka hull maa. Linnas sõime kalli raha eest endal kõhu head ja paremat täis. Sünnipäeva puhul võib ju lubada.😁 Kõhud täis siis mõõda kitsaid, rahvast täis tänavaid punaseid aknaid uudistama. Rahvast oli ikka hullumoodi. Ma ei saa ikka pihta, miks Tallinnas sellist asja ei tehta. See on ju hull raha. Igatahes nägime aknal ka kena blondiini ja Tips arvas, et sünnipäeva puhul peaks ma ikka selle tüdruku ära proovima. Aga ma ei võtnud vedu. Kõht oli nii täis ja jalad juba tulitasid all sellest tiirutamisest. Veel mõned õlled ja metroo peale tagasi. Muide pimedas oli ikka päris õõvastav seal vangla kõrval jalutada. kuigi vastutulevad inimesed kõik teretasid. Hotellis kiire sahkermahker ja tuttu.
Hommikul ärgates hakkasime otsima siis päevaks ja ööks tegevust. Aga nagu selgus siis mingi kuradima Kuninga päev on Hollandis ja kõik kohad on suletud. Ka swingerklubid.
Metsa, tegime plaanid ümber ja otsustasime hoopis shopingu päeva teha. Õhtul nägime, et kesklinnas on Primark ja Tips arvas, et seda peab kindlasti külastama. Egas midagi GPS sisse ja autoga linna.
Nägime juba parkimismaja kuhu tahtsime välja jõuda, kui selgus, et õige tee on kinni ja meid suunati ümber. Selle ümbersuunamise käigus aga selgus, et meid oli suunatud ikka väga valesti ja otse punaste laternate tänavale, mis oli paksult rahvast täis. Isegi käia oli võimatu, rääkimatta siis veel sõita mingi kaktusega, mis hüppas ise kohalt siis kui tahtis. Õnneks nägime politseid ja küsisime suunda kus saaks turvaliselt välja. Nende juhatamise peale aga jõudsime jälle ringiga nende juurde tagasi. Õnneks me ei olnud üksi ja meie ees olev auto lihtsalt jättis auto seisma ja pani ohukad peale.
Peale pikka vaidlust politseinike ja teetööliste vahel, kes tee kinni valest kohast panid, tõsteti lõpuks tõkked eest ja me sõitsime politsei eskordi ja sireenide saatel turvaliselt punaste laternate tänavalt välja. Muidugi Tiirutasime veel mitu tuuri kesklinnas parkimismaja otsides ja GPS tahtis meid alati saata uuesti sinna punaste laternate tänavale. Õnneks olime ikka nii targad, et vältisime neid juhiseid ja parkisime ennast kuhugi maa alusesse parklasse turvaliselt ära. Just kuhugi sest täpselt me ei teadnud kus me oleme ja kuidas me siia sattusime. Igatahes jalad jälle selga ja Primarki otsima.
Aga oh üllatust kõik tänavad kesklinnas paksult rahvast täis, muusika mängib, oranžid särgid seljas kõigil ja õlled käes. Tuli välja, et kuningapäevaks oli terve Amsterdami kesklinn pidustusteks kinni pandud. See oli vägev vaatepilt ja hull melu. Isegi kanalid oli paate paksult täis, millel rahvas pidutses. See on ikka omaette vaatepilt. Peale mitut puhkepausi Primarki jõudes selgus, et see on suletud. Mittu tundi vaeva ja viletsust ja ei midagi😁
Me aga ei lasknud ennast häirida ja vaatasime pidustusi. Üks väga hea burks ja siis otsustasime, et puhkame paar tundi hotellis ja siis metrooga linna tagasi pidutsema. Aga enne parkimismaja otsima, miille leidsime õnneks suht kiirelt.
Hiljem peale kiiret kähkukat ja tuduaega suitsunurgas olles selgus, et see kuradi google on pada ajanud ja teine metroojaam on poole ligemal. See oli lihtsalt väikese jalutuskäigu kaugusel.
Kindlat plaani meil ei olnud kui mitte arvestada Tipsi soovi üks normaalne tatto salong otsida ja lasta endale topelt tatto teha ehk siis mõlemale ühesugused. Jalutades aga vahtisid need silmad ikka rohkem neid punakaid aknaid ja daame neis poseerimas. Kohtasime teepeal ka eestlaseid, millegipärast ainult mehed ju nad olid naised hotelli kuhugi jätnud.
Vaikselt hakkas Tips ikka jälle ajama, et proovi ikka mõni akna peal olev neiu ära. Väga ei kippunud, kuid huvi ikka oli, et mis maksab ja kuidas need asjad täpselt käivad. Nii siis me tiirutasime seal ja otsisime ilusat blondi, keda oli märganud, aga kuskohapeal ta oli, vot enam ei mäletanud. Peale pikka tiirutamist ja mõnda õllet leidsime teise kena tüdruku-hinnaks ütles 50 ja 50 ehk siis mina 50 ja Tips 50, aga Tips kindlasti ei tahtnud… pärast hakkasime mõtlema, mida nad küll naisega seal peale hakkavad? Igatahes üle kanali oli baar nimega Remember, kuhu Tipsi turvaliselt maandasime õlut jooma. mina aga sammud neiu poole, kes sai koos välja valitud. Selgus, et akende taga on kohe eraldi ruumid asja ajamiseks. Neiu käskis lahti riietada ja ise samal ajal pärides, kui palju ma maksta tahan? Variandid olid siis 50.- mille eest teeb käega ja misjonäripoos kuni tuleb, aga mitte üle 10 mintsa. Teine variant oli 150, mis siis sisaldas poolt tundi erinevaid poose käega ja suuga tegemisele lisaks.
Ei tahtnud nagu kumbagi. Käega oskan ise teha ja misjonär on no no for me. Saime kaubale siis 100 eurtsi peale nimoodi, kus tema teeb käega pluss kaks erinevat poosi.
See diil kõlas paremini juba. Raha üle antud, riided seljast ja siis voodisse pikali. Ei mingit eelmängu vaid kohe pehmele riistale kumm peale ja siis käega selle kallale. Kui riist oli juba kõvaks läinud siis minuti möödudes hakkas neiu juba häälitsema inglise keeles, et purska ja purska. Tahtis vist väga kiirelt tööga ühelepoole saada 😁 Kui talle kohale jõudis, et see vist nii kergelt ei õnnestu, võttis ta libesti ja määris kummi sellega korralikult kokku, ronis peale ja hakkas sellise hooga ratsutama mis jube, ma juba kartsin, et riist läheb pooleks. Kui ta ära väsis siis tuli pealt maha ja proovis jälle käega. Aga lõpuks, hoolimata tema hüüetele, et purska nüüd, ei tulnud sealt midagi. Väga ei saanudki tulla sellise liinitöö peale. Pealegi ei lubatud ka tisse katsuda, kuna just opilt tulnud. Mina jälle olen selline silituste ja katsuja tüüp rohkem.
Peale pikka ponnistust tõstis neiu aga käed ja loobus. 😁
Lups riidesse ja oma Tipsi otsima, teda juba piirasid italjanod baaris…Tips kätte saadud, oli vaja klaasikese taga uusi kogemusi muljetada ning siis juba metroo poole jalutada.
Mis edasi juhtus? Sellest juba järgmine kord, sest me ei ole Tipsiga ikka veel kodu jõudnud. Kuigi oleksime pidanud juba 4 tundi tagasi kodus olema. To be continued…