Kollase auto mäng.

Nagu meile kombeks on saanud, siis iga augustikuu külastame Euroopat. Ja nagu alati, oleme planeerimisega hiljaks jäänud ning lendude hinnad on laes. Ega siis muud üle ei jäänud, kui autoga jälle reisile minna.

Hakkasime lihtsalt minema ja vaatasime, kuhu välja jõuame. Liikusime kolmapäeva peale lõunat ja tundus, et Kaunas on ööbimiseks sobival kaugusel ning võib-olla jõuab seal isegi mõnda kohvikut külastada. Ilm oli ilus. Kohe piiri peal käisime läbi Lati Alko 1000 poest ja ostsime mõned õlled tee peale. Võib öelda, et Lätist oli suhteliselt igav läbi sõita. Eriti vastikuks teevad sõitmise keskmise kiiruse kaamerad, mis on idiootsuse tipp. Need on juba ka Läti teedel. Leedust ei hakka üldse rääkima, seal on igas külas need keskmise kiiruse kaamerad.

Esimene üllatus tabas meid, isegi ei mäleta, kas juba Lätis või Leedus. Igatahes Leedus Panevėžyse juures Statoilis tahtsime Tipsile külma õlut osta, aga ei antud – isegi mitte alkoholivaba. Tuli välja, et meie lõunanaabrid on hakanud korralikuks. Alkoholi müüakse ainult kella kaheksani õhtul, pühapäeviti kolmeni. Kas nad ei ole ajaloost õppinud, et keelud ei vii kuhugi? Ilmselt mitte.

Kaunasesse jõudsime alles peale kella 23. Kolmapäeva õhtul sel kellaajal ei näinud küll ühtegi pubi või kohvikut lahti olevat. Pidime seekord piirduma oma sooja õllega.

Hommikul oli äratus juba kell viis. Kuradi prügiautod üürgavad, kolistavad ja tuututavad juba nii vara. Lausa võimatu oli magada. Venitasime kuidagi kaheksani koos hommikuvõimlemisega. Kuna õhtul olime juba välja mõelnud, kuhu suuna võtame, siis oligi võib-olla parem varakult sõitma hakata. Otsustasime ikka Praha kasuks. Odav õlu ja söök trumbavad teised kohad üle. Prahasse oli Kaunasest 12 tundi sõitu. Enamik trassist oli Poola kiirteid, aga viskas ka üllatusi vahele. Google Maps suunas meid Leedu-Poola piiril kuhugi metsa vahele kruusateedele. Miks, seda ei tea. Võib arvata, et põhjuseks oli Poolakate piirikontroll. Metsa vahel oli ka piirivalve, aga dokumente ei küsitud. Edasi juba kiirteed, kus bensukast sai jälle külma õlut (ärge muretsege, ikka alkoholivaba juhile).

Tipsiga reisides oleme alati midagi kokku lugenud, näiteks kirikuid, kombaine, kollaseid autosid jne. Nii ka seekord alustasime kirikutega. Iga kord, kui kirik paistis, välgutas Tips tisse. Kuna aga kiirteel neid kirikuid eriti ei näe, siis otsustasime kaasata ka kollased autod. Siis oli juba põnevam nii meil kui vist ka kollaste autode juhtidel ja rekkameestel. 🙂 Tagasi teel tegime sama mängu. Kui küsite, mis siis, kui Tips sõitis? Siis oli Peenise kord end välgutada. Tagasiteel Tips veel Threads’is mainis, et sellist mängu mängime. Sealne rahvas läks kohe nii ekstaasi ja elevile.

Prahasse jõudsime alles kella 1 paiku öösel. Natuke jändamist parkimisega, kuna hotelli garaaž oli täis. Kuna olime ise väsinud, läksime kohe tuttu. Hommikul mõtlesime iluteenuste päeva teha. Esimesena jäi kohe tee peale Meeste Barber, ehk siis mina sain juukselõikuse ja Tipsi nõudmisel ka habeme trimmimise (32 eurot koos juustega). Tips ei lubanud habet maha ajada (ju habemega mehed talle meeldima hakanud :)). Igatahes läks Tips kulmudesse ja mina õllekasse linna peale. Mingi hetk Tips helistas, et saab maksta ainult sularahas või kohaliku ülekandega. Proovisime mõlemad seda ülekannet teha, aga ei midagi. Hakkasin kaugelt siis Tipsi poole liikuma ja proovisin tee peal sularaha välja võtta, mis mul ei õnnestunud. Kõik kaardid on mul telefonis ja automaat ei aksepteerinud neid (ei saa aru, mis värk, kui keegi teab, võib kommenteerida). Ühesõnaga, pikem tee hotelli päris pangakaardi järgi. Sellega õnnestus raha välja kraapida ja Tips pantvangist päästa. Kokku võttis see operatsioon 12 000 sammu. Hiljem küll mõtlesime, miks ma loll Uberit ei võtnud.

Edasi sammusime Tipsi tätoveeringut üle tegema. Esmalt üle tee pubis õlled ja siis käis Tips uurimas, palju ületegemine maksab. See oli kallis, selles kohas jäi vähemalt tegemata. Jalutasime siis oma lemmikõllekasse vanalinnas, seal oli ka tätoveerimissalong ja saimegi normaalse hinna eest aja järgmiseks päevaks. Kõhud läksid ka heledaks ja otsustasime Itaalia pasta kohas süüa. See oli väga hea suutäis. Ainus probleem oli selles, et see tegi koos varasemate õlledega täitsa uniseks. Enam ei viitsinud jalutada ja sõitsime trammiga hotelli väikesele uinakule. See väike uinak venis päris pikale. Üle 20 000 sammu tegi oma töö. Mõtlesime, et ei tea, kas üldse jaksame, aga võtsime ennast kokku ja sättisime end Club Lubljanska baari leti taha istuma. Alguses tellisime küll õlled, aga õige pea saime aru, et sellest tänaseks üle küllus. Tellisime Gin toonikud ja vahtisime leti ääres akvaariumist kalu. Huvitavad kalad need põhjakoristajad 🙂 ja väga rõvedad 🙂

Klubis oli ka huvitavaid inimesi. Üks natuke vanem paar ja teine noorem paar. Hiljem tuli välja, et nad ei olegi paarid. Hoopis naised olid siis Ukrainast ja mehed kohalikud. Olid alles kokku sattunud. Õhtu peale sebiti see noorem ukrainlanna ka järgmiseks päevaks kuhugi randa ära. Peale nende oli veel reklaamneiu, või noh, meie kutsusime teda nii. Või oli ta palgatud? Ei tea, igatahes oli ta esimene, kes sisse astudes kohe välja paistis. Hiljem tegutses ta vist ka taga ruumides. Siis astus sisse alaealine, meie arvates, koos 50ndates meesterahvaga. Neid ei jätkunud kauaks, tegid koksi, seksisid tagaruumis ja lahkusid. Meile jäi pikaks ajaks mõtlemist, kui vana see neiu ikka oli? Lisaks neile oli veel mehi, karvaseid ja sulelisi. Ühel olid pääsukesed tätoveeritud. Tips arvas, et äkki eestlane, aga meie jutu peale ta ei reageerinud, ju siis ei olnud. Kuna seekord jalgpalli ei olnud telekas, siis mõtlesime, et teeme taga tiiru ja läheme magama ära. Taga valitses igal pool tühjus. Ja siis ajas Tips oma pepu upakile ja ütles, et “Kepi mind.” Sedasi nipsust 🙂 “Kallis, mis eelmängust sai?” Aga ei midagi, võtsin selle Tipsi siis ette. Ja nagu alati, pole veel jõudnud askeldama hakata, kui juba esimene tont kohal. Selle lükkas Tips ise kohe eemale (minu töö vist üle võtnud). Askeldasime natuke edasi, kui järgmine sisse astus. Mille peale Tips ta kohale kutsus. Natuke Tips üritas selle riistaga mängida, aga suurt midagi välja ei tulnud, kui ukse peal järgmine tüüp. See noorem, kes ukrainlannaga koos oli ennem. Teda nähes Tips ütles: “Aja nüüd kõvaks ja tule kepi mind.” Täpse lause jään võlgu, igatahes tundus niimoodi. Askeldas see tüüp seal natuke, aga ei midagi head. Tips tõmbas otsad kokku, et aitab küll, ei viitsi poolikute riistadega mängida. Tõmbasime otsad kokku ja läksime hotelli ära. Rahuldamata naine sai ka hotellis rahuldatud ja kõik magasid õnnelikult edasi. 🙂