Edasi Amsterdamist…
Reede lõuna paiku üles ärgates oli juba tunda jalgades eelnevate õhtute jalutamise mõjusid.
Nagu ikka kohe rahulik kohvi suitsunurgas ja edasisi plaane arutama. Kuna Primarki poodi me ei jõudnud siis mõtlesime, et võtame siis täna selle reisi autoga ette. Õhtul aga Paradise klubisse.
Seekord saime isegi autoga rahulikult kesklinna ja ilusti pargitud. Võrreldes eelmise õhtuga, kus oli ikka tänavatel hullu moodi igasugust prügi ja prahti, oli lõunaks juba linn niimoodi läikima löödud. Kui ei teaks, et terve eelmine päev pani neil tänavatel vähemalt pool miljonit inimest pidu, siis ei usukski. Meile Tipsiga igatahes meeldib see linn väga. Selline vaba ja muretu olemine ja seda ilma igasuguse kanepita. Peetakse pidusid ja rahvamassid liiguvad, kuid kõik on kontrolli all. Kui meil siin keset linna panna jõgi ja kus liigub tuhandeid purjus inimesi, siis vist oleks ikka päris palju neid, kes sinna sisse kukuvad. Aga Amsterdamis on neid jõekesi kümneid ja ei mingeid piirdeid. Kuid inimesed saavad kõik ilusasti hakkama.
Igatahes Primarki shoppama. Kõik korrused käisime ikka korralikult läbi ja lausa ostsime suurema reisi kohvri, et asjad ära mahuks. Peale shoppamist jalutasime jälle linna peal otsides tätoveerimissalonge. Valges leidsime isegi mõne üless. Aga hinnad olid ikka suht kirved. Otsustasime selle tätoveerimise asja ikka Eesti jätta. Linnast väljudes peatas meid keset silda jälle politsei. Ehmusime ikka päris kõvasti. Tuli aga välja, et keskit tähtsat nina eskorditi. Meie ei teinud miskit valesti. 😊
Hotelli tagasi sõites hüppasime läbi ka KFC -st. Kui olime maha istunud siis avastasime, et me vist sattusime mustade asumisse. Võib õelda, et kuskil 90% inimestest olid teise nahavärviga. Kui keegi miskit vaatas siis pigem meid. Et kuidas küll need kaks heledat ja haledat siia ära eksisid 😀
Igatahes kõhud täis ja hotelli puhkama. Peale paari tunnist puhkust ja seda seksivärki, jõudis kätte juba aeg klubi külastuseks. Aga noh, väsinud nagu me olime ja seksivärk oli ka tehtud, siis oli ikka väga raske oma haigeid lihaseid liikuma saada.
Aga saime ennast ikka voodist välja ja metroo jaama veetud. Sealt edasi veel bussiga kaks peatust ja kohal me olimegi. Üllatus-üllatus olime vist teised inimesed. Tavaliselt sellist asja naljalt ei juhtu. Võibolla see vanus hakkas juba rolli mängima. Kes teab. Igatahes hakkas vaikselt imbuma klubisse ikka väga kirjut rahvast. Eredamaid oli vist keegi vene rikkur kahe naisega. Ise ta muidugi õndsalt tukkus vist juba kahe naise vahel. Tundus, et sellisesse tukkumis asendisse ta ka sinna diivani peale oma naistega jäigi. Meie aga uurisime, mis siis klubis ka kahe aastaga muutunud on. Väga suurt miskit ei olnudki nägu välja tuli. Kui, siis baarman ja diivani katted olid uued. Saun ja bassein olid ikka oma kohapeal. Kuigi vesi basseinis oli jahedam või vähemalt tundus jahedam kui eelmine kord. Kiik rippus ikka sama kohapeal ja ka mehed tekkisid kiige ümber nagu maa alt. Täpselt samamoodi kui eelmine kord. Seekord aga ei lasknud me neil miskit seal korraldama hakata. Nautisime oma õllesid ja ootasime millal toitlustama hakatakse. Samal ajal mingi võõramaalasest vändagängster oli vist kõik vanemad daamid seal ära rahuldanud. Rahvast muudkui tekkis juurde ja õhtu hakkas tuure koguma. Söömise ajal jäi Tipsil silma ka kaks kena noormeest. Mõlemad pikad ja üks nendest üle kere tätoveeringutega.
Seekord aga tegime lihtsamalt. Läksime lihtsalt juurde ja küsisime kas kiikuda tahate. Nemad hooga pead raputades nõus-läksimegi kiikuma siis neljakesi. Ülejäänud rahvamassile ütlesime, et täna üle nelja ei pane. Nii, et hoidku heaga eemale.
Noh hullatud sai aga abi neist meestest ei ole tolkugi 😀 Aga noh võib olla on Tipsil oma arvamus. Aga viisakad toredad inimesed. Või tegelikult oli minu kõht ja kael ikka korralikult Tipsi poolt ära kraabitud. Ka teised mehed vist väga kergelt ja vigastuteta ei pääsenud. Tips ise peale seda kiigerallit sai ka aru, et meie kiik on ikka parem. Tuli välja, et kiige rihmad olid kannid ära hõõrunud.
Uued õlled ja väsinult diivanile. Millegipärast, ma ei tea kuskohast see tuli, aga varsti oli Tipsil kleidike seljast ja ratsutas minu riista otsas keset suurt saali, rahvas ümber ringi. Pole nagu kunagi meie teema olnud eriti, aga seekord ei lasknud me kumbki ennast segada ja lihtsalt nautisime.
Meie tegevuse ajal oli klubisse tekkinud ka kena paarike. Puhates ja õlut juues küll juurdlesime, kas jaksame ennast liigutada ja äkki paariga ühineda. Aga me kumbgi ei olnud suutelised enam hullama. Väsimus oli ikka oma töö teinud. Pessu minek ja hotelli sõiduks tellisime Uberi. Lahkudes klubist ei tahtnud keegi me käest õlle raha vaid piisas sellest 50 eurisest piletist, milles olid ka kõik lahjad joogid sees. Õues aga juba ootas meid Uberike.
Hommikul kiire kohvi ja Saksamaa lennujaama poole teele. Jõudsime ilma viperusteta ja selgus, et ka kohvrid ei ole ülekaalulised, nii et kõik super hästi. Väsinud aga rõõmsad nagu me olime, saime ka kohe lennuki peale.
Hakkas juba tunduma, et kohe maandume Tallinas aga võta näpust. Äkki teatas kapten, et Tallinnas on ilm nii hull, et me ei hakka riskima maandumisega vaid teeme parempöörde ja maandume Riias.
Noh jah veel pool tundi ja Riia lennujaamas me maandusimegi. Mis kell ja mis moodi me koju saame selgub 1,5 tunni pärast. Riias üritasime miskit hamba alla saada aga see oli suht mõtetu üritus. Me ei olnud ainukesed paarsada inimest, kes Tallinnas maanduda ei saanud. See tähendas seda, et kõik hot dogi putkad ja söögikohad olid üle rahvastatud ning sabad kilomeetri pikkused. Egas midagi ostsin siis lennujaama suitsust tühjaks. Ikkagi kokkuhoid iga ploki pealt 7,5euri.
Varsti hakati rahvast busside peale sätima. Peale pooletunnist õues külmetamist saime kolmandale bussile, lootus oli enne järgmist päeva ikka koju saada.
Bussis oli aega ka esimene osa reisist blogisse kirjutada. Mis seal muud ikka teha. Vahepeal lasti ka meid piiripunktis pissile ja suitsule. Bussis olles mõtlesime, et küll on igasugu viperusi juhtunud aga tuju on hea ja reis oli tore. Ei häiri meid, et vahepeal on olnud valed autod, valed hotellid ja vale riik maandumiseks.
Muidugi Märjamaa kanti jõudes läks juba maa valgeks ja see tekitas uue mure. Kas me suverehvidega autoga ikka kannatab 40 km sõita või peab taksoga minema. Aga õnneks olid kraadid plussis ja lumi juba sulamas. Nii et enne keskööd maandusime õndsalt kodus…