Meie oma Eestlane
Mõtlesime, et võtame vabalt ja ei pinguta jalutamisega üle, vaid sõidame hoopis trammiga. Päev algas kohe kergemalt. Leidsime pediküüri, mis meid mõlemaid ette võttis. Uskumatu, kui palju nahka võib jala alt tulla. Aga mõnus oli seal toolis lesida, jalad soojas vees.
See oli muidugi Aasia koht. Lasin ChatGPT-l natuke kuulata, mida nad omavahel räägivad, aga nad ei kirunudki meid, vaid rääkisid TikToki postitustest. Ju nad siis laadisid aeg-ajalt oma küünetehnika-sisu üles… Kolm päeva on möödas, mil tagasi jõudsime, ja juba hakkan asju unustama. Mis kurat edasi sai? Pean vist Tipsi käest küsima.
Aa, ja pärast pediküüri läksime Tipsi tätoveeringut üle tegema. Mina istusin seni kõrval õllekas, kui tema seal oma jooni üle tegi.
Aga sellest te vist huvitatud ei ole. Ega ka sellest, et Tipsil tuli idee minna vaatama kõige kitsamat tänavat, kus on isegi valgusfoor inimeste jaoks. Ja sellest, et otsisime terve igaviku õhtusöögikohta ja leidsime lõpuks peaaegu suletud Itaalia koha, kus oli super pasta. Või sellest, et after-dinner drink’il kohtasime ukrainlannat, kes, kuuldes, kust me pärit oleme, alustas vestlust vene keeles. Ja põhjendas, et ta ei räägi kunagi vene keeles venelaste ega ukrainlastega, aga kõigiga, kes seda keelt mõistavad, võin rääkida. Kena neiu või naisterahvas oli. Igatahes, olukord on sitt isegi Kiievis, kust tema pärit oli.
Sealt edasi liikusime Bunker Club’i, mis on meie lemmikkoht. Muide, kui tellite sinna Uberi, viib see teid valesse kohta. Bolt aga viib otse ukse ette. Ma ei tea, miks see nii on. Uberis ei saa isegi sihtkohta muuta. Ühesõnaga, Uber viib teisele poole maja, peab lihtsalt natuke jalutama.
Ukse peal isegi raha ei tahetud. Maksa hiljem. Tips ei saanud alguses aru, sest tal oli sulas kogu raha. Mis mõttes hiljem? Tavaliselt ju ilma maksmata sisse ei lasta. Ette rutates võin öelda, et midagi oli selle koha omanikuga, vanema naisterahvaga, valesti. Ainult naeratas ja isegi vist tegi allahindlust.
Noh, rutiin meil seal selge: riided seljast, joogid tellitud ja suitsunurka suitsule. Mis sest, et väljas sai just üks tehtud. Jätke endale meelde – kõige tähtsamad otsused ajaloos tehakse suitsunurgas! Mis sest, et me tavasuitsu enam ammu ei tee. Saime seal paar minutit istuda, kui juba küsiti, kust te pärit olete jne. Natukese aja pärast tuli välja, et meie seltskonnas olid rootslane Alex (Tipsile ennetavalt väga meeldis), poolakas, slovakid ja eestlased.
Jutu käigus ei olnud ma kade Tipsi tätoveeringuid näitama, mida kõik imetlesid. Seda, et mul ka paar tätoveeringut on, ei tahtnud keegi kuulatagi. Ju siis tissid haarasid kogu tähelepanu. Kõrvalt oli hea vaadata, kuidas rootslane Tipsiga flirtis. Mitte, et seda vaja oleks olnud. Kui ta ütles, et reisib koeraga, siis see ajas juba Tipsil kõik mahlad jooksma. Vabandust sõnavara pärast. Rootslane oleks kuu ka taevast alla toonud, aga selleks tal aega ei jäänud. Sisse astus habemega mootorratturit meenutav tüüp. Kuidagi tuttav, aga jutu hoos ei pannud tähele. Mingil hetkel kostus lause: “Kas te olete eestlased?” Ja seda eesti keeles!
Olin küll tee peal Pannud roosase kuulutuse, et oleme Prahas ja kes seal kandis on, võiks ühineda, aga tema ehk Mister M ei olnud seda näinud ja oli lihtsalt reisil. Kohe läks jutt eesti keele peale üle. Viisakusest teiste vastu käskisin inglise keele peale üle minna. Ja siis oli palju jutustamist sellest, kuidas me pole välismaal ühegi eestlasega kokku jooksnud. Vot siis: seekord jooksime.
Umbses suitsunurgas läks asi juba jutustamiseks ära. Sõnasin otsustuskindlalt: “Lähme seksime!” Kõik olid kohe nõus. Tips veel näpuga näitas, et sina ja sina jne. Siis me käisime nagu filmis “Mehed nutavad” mööda maja ringi ja otsisime kohta, kus maanduda. “Doktor, siin te juba olite!”
Päriselt nii oligi. Probleem võis olla ka meis. Sest esimene ruum, kus oli pukk ja muud võimalused ning kõige rohkem õhku, oli lukus. Edasi hakkasime keldris katakombe otsima, kuni need lõpuks leidsime. Isegi mind lasti sisse! Või tegelikult Tips kamandas natuke: “Laske mu mees sisse, aga sina ja sina tõmmake uttu.” Olgu, mitte nii jõhkralt, aga enam-vähem.
Kohe võeti rootslane tilli pidi pihku ja perse upakile. Mina astusin rahulikult kõrvale ja nautisin vaadet. Tips on ikka sitaks nõudlikuks läinud. Viimasel ajal käsutab mehi siia ja sinna nagu kolhoosiesimees (nali). Esimesed kaks ei jõudnud kuhugi. Kolmas rahuldas ta ära ja neljas ei viinud kuhugi. Ja muidugi tuli tal tunne, et oma mees peab ta lõpuni viima. Seekord oma mehest abi ei olnud. Ja muidugi sai õhk otsa, nagu seal alati.
Ronisime kõik sealt keldrist välja ja tegime uued joogid ja suitsud. Jutu käigus küsis Tips, et kas see rootslane oli see, kes talle rahulduse tõi. Pidin talle pettumusega või pigem mitte, ütlema, et see oli me oma eestlane. Üllatus oli Tipsi poolt siiras. Arvas, et rootslane, aga ei. Hiljem läks meil oma eestlasega lobisemiseks ja tuli välja, et olime teda juba eelmisel õhtul näinud – see tüüp pääsukese tätoveeringutega. No vot, maailm on väike. Igatahes tuli rootslane meie juttu segama. Andis teada, et lahkub ja tahab Tipsile oma numbrit anda, aga tal ei ole pastakat. Meie oma eestlane võttis taskust pastaka ja ulatas Tipsile. Kõigeks tuleb valmis olla…